Kliendile

Tempranillo – Hispaania punaveinide uhkus

Temprano tähendab hispaania keeles varajast ja praeguseks on sellest lähtuv nimekuju Tempranillo kõige levinum. Samas on sellel marjal, nagu heal lapsel ikka, rohkesti erinevaid nimesid.

Tempranillo õigustab oma nime, sest kuigi see mari alustab kevadel võrsete ajamist normaalsel ajal, valmib ta näiteks teisest olulisest Hispaanias kasvatatavast marjast – Garnacha – keskmiselt kaks nädalat varem. See võimaldab Tempranillot kasvatada kõrgemal mägede nõlvadel asuvates aedades.

Hea baaslisand veinidele

Kuigi Tempranillo on suurte Rioja veinide põhikomponent, on ainult tema enda baasil tehtud veinid suhteliselt nõrga aroomiga, millel puudub tugev spetsiifiline iseloom, nagu on seda Syrah’l või Cabernet Sauvignon’il. Loomulikult on ka erandeid, kuid enamasti püütakse Tempranillo seda puudust korvata teiste sortide lisamisega. Riojas on nendeks Garnacha, Mazuelo (Carignan), Graciano ja Viura (valge sort). Viimastel aastatel on nn eksperimendi korras lubatud ka Cabernet Sauvignon’i lisamine, kuid esialgu ei ole see veel seadustatud. Kuivõrd Riojas kasutatakse veinide laagerdamisel peamiselt ameerika tammest vaate, laagerdusajad on seejuures pikad, ongi tihti veini aroomis kõige enam tamme teravat vaniljesust ja suhteliselt vähe marjaaroome. Kui tammega ei ole liialdatud, võib Tempranillo-veinis leida maasika, naha ja pipra ning teiste vürtside aroome.

Soojemate alade kergem loomus

Penedesis ja mujal Kataloonias segatakse Tempranillo’ga Monastrell’i (mis iseenesest annab kergemat ja heledamat veini), aga ka Garnacha’t ja Cabernet Sauvignon’i. Siin kutsutakse Tempranillo’t oma nimega – Ull de Llebre –, kuid viimastel aastatel on kohalikud tootjad veinide etikettidel hakanud enam kasutama Tempranillo nime.
Valdepenases kutsutakse sama marja Cencibel’iks ja mõnikord kohtab seda nime ka veini etiketil. Üldiselt on veinid sellest regioonist kergemad ja seda osaliselt sealsele traditsioonile lisada veinidele valgeid sorte. Veel kergemad on La Mancha veinid. Nende veinide peamine eelis on mõõdukas hind.

Karmima kliima jõulisem mari

Parimad veinid Tempranillost valmistatakse Ribera del Dueros, kust on pärit üks hinnalisemaid Hispaania veine – Vega Sicilia. Tema puhul on küll kasutatud “abi” Bordeaux’st: Cabernet Sauvignon jt. Ka siinmail on Tempranillo’l oma nimi – Tinto Fino. Vega Sicilia toodab ka 100% Tempranillo’t, mida kutsutakse Alion’iks. Ribera del Duero ning vähem tuntud naaberpiirkonnad Toro ja Cigales toodavad eriti tumedat ja jõulist Tempranillot. Põhjuseks on erilised klimaatilised tingimused: suvel võib päevase ja öise temperatuuri vahe olla kuni 35 kraadi. See sunnib Tempranillot kasvatama paksu ja tihket marjakesta, mis teatavasti ongi punase veini värvi allikaks. Ka on eelnimetatud piirkondade veinitootjad veendunud, et nende viinamari pole Tempranillo – Toros nimetatakse  teda Tinta de Toro’ks, Cigaleses ja Ribera del Dueros on lausa kaks nime, lisaks Tinto Fino’le veel Tinto del Pais.
Teistest Hispaania osadest tuleks selle marjasordi puhul oluliseks pidada Utiel-Requenati, Navarrat ja Somontanot. Eriti head kvaliteeti näitavad viimati nimetatud piirkonna tootjad eesotsas Enatega.

Kodus kuulsaim

Tempranillo ei oma väljaspool emamaad samasugust populaarsust kui Cabernet või Merlot ja seepärast võib teiste oluliste piirkondadena lisaks Hispaaniale nimetada ainult Portugali ja Argentinat. Portugalis, jällegi uue nimega – Tinta Roriz –, on Tempranillo kasutusel portveini valmistamisel. Daos tehakse temast ka kuivi veine ja jällegi uue nime all: Tinta Aragonez. Uues Maailmas on Tempranillo tugevaim kants Argentinas, eriti Mendoza piirkonnas, kus temast valmistatakse suhteliselt lihtsaid igapäevaveine. Argentiinlased nimetavad sorti tavaliselt Tempranilla ja viimaste aastate tendents on, et see mari peab teed andma teistele sortidele (Cabernet Sauvignon, Merlot, Malbec jt). Ka Kalifornias on vähesel määral Tempranillo’t, mida nad kutsuvad Valdepenaseks, aga selle tähtsus nii koguse kui kvaliteedi osas on marginaalne.

Toit ja Tempranillo

•    Tempranillo-veinid on täidluselt ja tugevuselt cabernet sauvignon‘i ja pinot noir’ vahepeal, st enamasti keskmise täidlusega ja parkainesisaldusega. Sellest lähtudes sobib see vein üsna paljude liharoogadega, eriti küpse lamba-, looma- ja sealihaga (poolküps liha teatavasti nõuab pargist veini). Samas tuleb möönda, et see kehtib n-ö keskmise tempranillo kohta, millisteks võib lugeda Rioja ja Navarra veine.
•    La Mancha ja Valdepenase kerged veinid sobivad pigem kana- ja kalkunilihaga.
•    Tugevad Ribera del Duero veinid lähevad kokku uluki- ja loomalihaga.
•    Suhteliselt universaalsed on tempranillo-veinid ka juustudega, eriti siis, kui valida eri tugevusega veine. Portugallased peavad Tinta Roriz’t väga sobivaks sealiharoogade kaaslaseks.

Kommenteeri ja jaga ka oma kogemusi selle veinisordiga!

Artikkel on vahendatud ajakirjast KÖÖK, tekst: August Alop.

This entry was posted in Veinikool. Bookmark the permalink.

Comments are closed.